Monitor
- Monitoriks on nimetatud ka kuvarit, kuna see võimaldab saada tagasisidet arvuti tegevusest, seega kui kuvarit kasutatakse arvuti monitoorimiseks võib selle kohta öelda "monitor", võrdle ka konsooliga.
Klaviatuur
Kas kirjutate kirja või arvutate numbrilisi andmeid, on klaviatuur teie põhiliseks mooduseks teabe arvutisse sisestamiseks. Aga kas te teadsite, et te saate kasutada klaviatuuri oma arvuti juhtimiseks? Ainult mõne lihtsa klaviatuuri käsu (instruktsioonid teie arvutile) õppimine võib teil aidata tõhusamalt töötada. See artikkel hõlmab põhilist klaviatuuri operatsioonidest ja annab teile algtõed klaviatuuri käskudest.
Kuidas on nupud korraldatudKlahvid teie klaviatuuril saab jagada mitmesse funktsioonile baseeruvasse rühma:
Kuidas on nupud korraldatudKlahvid teie klaviatuuril saab jagada mitmesse funktsioonile baseeruvasse rühma:
- Tippimisklahvid (tärgiklahvid). Need klahvid hõlmavad samu tähti, numbreid, kirjavahemärgistust ja sümboliklahve kui traditsiooniline kirjutusmasin.
- Juhtklahvid. Neid klahve kasutatakse üksi või kombineeritult teiste klahvidega kindlate toimingute sooritamiseks. Kõige sagedamini kasutatavad juhtklahvid on Ctrl-klahv, Alt-klahv, Windowsi logo klahv ja paoklahv.
- Funktsiooniklahvid. Funktsiooniklahve kasutatakse kindlate toimingute sooritamiseks. Need on märgistatud kui F1, F2, F3 ja nii edasi kuni F12-ni. Nende klahvide funktsionaalsus erineb olenevalt programmist.
- Navigeerimisklahvid. Neid klahve kasutatakse dokumentides ja veebilehtedel ringi liikumiseks ja teksti redigeerimiseks. Nendeks on nooleklahvid ning klahvid Home, End, Page Up, Page Down, Delete ja Insert.
- Numbriklahvistik. Numbriklahvistik on käepärane numbrite kiireks sisestamiseks. Klahvid on rühmitatud plokki kokku nagu tavalisel kalkulaatoril või aritmomeetril.
Arvutihiir
Arvutihiir ehk hiir on arvuti riistvaraline osutusseade. Hiirt kasutades saab paljud käsud arvutile edastada ilma täiendavate tööriistadeta, väheneb sõrmistikukasutamise vajadus, kuid see ei kao täielikult.Hiired jagunevad tööpõhimõtte järgi kolmeks: mehaaniline hiir, optomehaaniline hiir ja optiline hiir. Lisaks on tänapäeval kasutusel muidki klassikalisi hiiri asendavaid osutusseadmeid.Tavaline enimkasutatud tänapäevane arvutihiir koosneb järgmistest komponentidest:
- korpus, millest hoitakse hiirega töötamisel kinni. Korpus on enamasti tehtud plastist ja sisaldab väga vähe liikuvaid osi.
- seade hiirega tehtud liigutuste edastamiseks arvutisse. Mehaanilistes hiirtes on selleks kummist muna, mis asub rullidel, ja optilistes hiirtes on selleks optiline andur.
- nupud (tavaliselt vähemalt kaks ja enamasti ka rullik) valikute langetamiseks ekraanil
- meetod arvutiga ühendamiseks: juhe koos pistikuga või juhtmeta hiirte korral infrapunakiirguse või Bluetoothi signaali saatja.Suurem osa juhtmeta hiiri kasutab infrapunaliidest, Bluetoothi või lühilaineliste raadiolainete saatjaid, mis on hiirte sees, ning vastuvõtjaid, mis on tavaliselt väikestes USB- või PS/2-porti minevates seadmetes. Kuna paljud juhtmevabad vastuvõtjad on mõeldud kasutamiseks nii sõrmistike kui hiirte vastuvõtjatena, siis on PS/2 ühenduvad seadmed tavaliselt kahe otsaga: üks sõrmistiku ja teine hiire jaoks. USB-porti ühenduvatel seadmetel seda vajadust pole, kuna üks vastuvõtja suudab hakkama saada mõlema seadme ühendamisega. Vastuvõtja saab oma tööks vajaliku elektrivoolu pordist. Kuna juhtmeta hiired vajavad enamasti akusid või patareisid, on kõige levinum tõrkepõhjus juhtmevabade hiirte töös tühjad akud või patareid. Akutoitel töötavaid juhtmevabu hiiri laetakse enamasti läbi USB pordi, kusjuures laadimisel töötavad nad justkui tavalised juhtmega USB hiired. Kõige ebakindlam meetod juhtmevabade hiirte ühendamisel on infrapunaliidese kasutamine, sest hiire ja vastuvõtja vahel peab alati olema vaba vaateväli, kuna igasugune takistus võib segada signaali jõudmist vastuvõtjani. Sellepärast on tänapäeval peaaegu kõik tootjad loobunud infrapunalainete kasutamist hiirte ühendamisel arvutiga. Bluetoothi seadmed ei vaja alati USB- või PS/2-porti ühenduvat vastuvõtjat, kui arvutil on olemas sinihamba liides. Bluetooth-hiired on tunduvalt suurema tööraadiusega. Ainuke miinus Bluetooth-hiirtel on suurem voolutarve.
Kõvaketas
Informatsioon talletatakse kõvakettale, kasutades nn kirjutuspead, mille tekitatud magnetvoo tulemusena muudetakse magnetilise materjalipolarisatsiooni. Infot saab tagasi lugeda vastupidi – magnetiline materjal tekitab lugemispeas taas magnetvoo, mis muundatakse elektriimpulsiks. Kirjutamis- ja lugemispea on tänapäeva kõvaketastel ühtne.
Tüüpiline kõvaketas koosneb teljest, millel on mitu kuni mitukümmend ühtlase kiirusega pöörlevat ketast. Iga ketta kohal on lugemis-kirjutamispea, mis liigub ketta raadiuse ulatuses, võimaldades lugeda ja kirjutada infot mistahes kõvaketta alalt. Kõvaketta korpusel asub kakõvaketta kontroller ehk elektroonikalülitus, mis muuhulgas juhib lugemis-kirjutamispead vastavalt sellele, kust on vaja infot lugeda või kuhu kirjutada.
Kõvaketas salvestab andmeid tänu magnetismile. Kui magnetismi kui nähtust ei eksisteeriks, siis oleksid tänapäeval tõenäoliselt kasutusel teistsugused (võimalik, et mitte nii efektiivsed) tehnoloogiad andmete talletamiseks. Tänapäeva kõvaketaste puhul kasutatakse magnetite pluss- ja miinuspoolusi. Magnetite eri poolused kirjutatakse kõvakettale nullide ja ühtede jadana. Igal rakendusel, infohulgal ja -ühikul on oma kindel nullide ja ühtede järjekord. Andmete kirjutamis- ja lugemispea salvestab nullide ja ühtede jada magnetilisele metallkettale, mis on üldjuhul valmistatud alumiinimumist, kuid võib olla ka klaasist. Andmed salvestatakse ringikujuliselt, mitte sektorite kaupa, nagu vahel ekslikult arvatakse.
Tüüpiline kõvaketas koosneb teljest, millel on mitu kuni mitukümmend ühtlase kiirusega pöörlevat ketast. Iga ketta kohal on lugemis-kirjutamispea, mis liigub ketta raadiuse ulatuses, võimaldades lugeda ja kirjutada infot mistahes kõvaketta alalt. Kõvaketta korpusel asub kakõvaketta kontroller ehk elektroonikalülitus, mis muuhulgas juhib lugemis-kirjutamispead vastavalt sellele, kust on vaja infot lugeda või kuhu kirjutada.
Kõvaketas salvestab andmeid tänu magnetismile. Kui magnetismi kui nähtust ei eksisteeriks, siis oleksid tänapäeval tõenäoliselt kasutusel teistsugused (võimalik, et mitte nii efektiivsed) tehnoloogiad andmete talletamiseks. Tänapäeva kõvaketaste puhul kasutatakse magnetite pluss- ja miinuspoolusi. Magnetite eri poolused kirjutatakse kõvakettale nullide ja ühtede jadana. Igal rakendusel, infohulgal ja -ühikul on oma kindel nullide ja ühtede järjekord. Andmete kirjutamis- ja lugemispea salvestab nullide ja ühtede jada magnetilisele metallkettale, mis on üldjuhul valmistatud alumiinimumist, kuid võib olla ka klaasist. Andmed salvestatakse ringikujuliselt, mitte sektorite kaupa, nagu vahel ekslikult arvatakse.
Emaplaat
Emaplaat on elektroonikaseadmetes, eriti mitmesugustes arvutites peaminetrükkplaat, mis ühendab elektriliselt omavahel erinevaid arvutikomponente ja millele enamasti kinnituvad pistikud täiendavate komponentide ja lisaseadmete ühendamiseks. Vahepeal kasutatakse emaplaadi kohta ka terminit mobo (tuleneb inglise keelsest terminist motherboard, mis tähendab emaplaati).[1]
Personaalarvutites on emaplaadil arvuti tööks vajalikud elektroonikakomponendid:transistorid, takistid, mikroskeemid ja mitmesugused pistikud. Pistikute ja pesade abil ühendatakse emaplaadiga teised arvuti osad, nagu näiteks toiteplokk, protsessor,mälu, kuvar, klaviatuur, hiir ja muud komponendid.Emaplaat tagab elektrilised ühendused, mille abil ülejäänud süsteemi komponendid suhtlevad. Samuti ühendab ta protsessorining hostib teisi alamsüsteeme ja seadmeid.Tüüpilisel personaalarvutil on mikroprotsessor, põhimälu ning muud vajalikud komponendid ühendatud emaplaadiga. Teised komponendid nagu näiteks välissalvesti, video ja heli kontrollerid ning välisseadmed võivad olla ühendatud plug-in kaartidena või kaablitega, aga tänapäevastes arvutites on tavaliseks saanud osade välisseadmete integreerimine otse emaplaadile.
Tähtis emaplaadi komponent on mikroprotsessorit toetav kiibistik, mis tagab CPU ja erinevate siinide ning väliste seadmete vahelise liidesetoe. Kiibistik määrab teatavas ulatuses emaplaadi omadused ja suutlikkuse.
Tänapäevased emaplaadid omavad vähemalt järgmisi:
Personaalarvutites on emaplaadil arvuti tööks vajalikud elektroonikakomponendid:transistorid, takistid, mikroskeemid ja mitmesugused pistikud. Pistikute ja pesade abil ühendatakse emaplaadiga teised arvuti osad, nagu näiteks toiteplokk, protsessor,mälu, kuvar, klaviatuur, hiir ja muud komponendid.Emaplaat tagab elektrilised ühendused, mille abil ülejäänud süsteemi komponendid suhtlevad. Samuti ühendab ta protsessorining hostib teisi alamsüsteeme ja seadmeid.Tüüpilisel personaalarvutil on mikroprotsessor, põhimälu ning muud vajalikud komponendid ühendatud emaplaadiga. Teised komponendid nagu näiteks välissalvesti, video ja heli kontrollerid ning välisseadmed võivad olla ühendatud plug-in kaartidena või kaablitega, aga tänapäevastes arvutites on tavaliseks saanud osade välisseadmete integreerimine otse emaplaadile.
Tähtis emaplaadi komponent on mikroprotsessorit toetav kiibistik, mis tagab CPU ja erinevate siinide ning väliste seadmete vahelise liidesetoe. Kiibistik määrab teatavas ulatuses emaplaadi omadused ja suutlikkuse.
Tänapäevased emaplaadid omavad vähemalt järgmisi:
- pesa, kuhu üks või mitu mikroprotsessorit on võimalik külge ühendada
- pesad, kuhu süsteemi põhimälu ühendatakse
- Kiibistik, mis moodustab liidese CPU esisiini, põhimälu ja väliste siinide vahel
- püsimälu kiipi, mis hoiab endas süsteemi püsivara või baasvahetussüsteemi ehk BIOS-i
- kella generaator mis toodab süsteemi kella signaali, et sünkroonida erinevaid komponente
- laienduspesasid laienduskaartidele
- voolupistikuid, mis saavad elektrivoolu toiteplokilt ning jaotavad seda CPU, kiibistiku, põhimälu ning laienduskaartidevahel.
Protsessor
Protsessor on loogikaskeem, mis interpreteerib ja täidab masinkoodis antud käskening koosneb vähemalt käsuseadmest ja aritmeetika-loogikaseadmest.
Masinkoodi käsu täitmiseks tuleb käsuga viia läbi teatud hulk tegevusi: käsk tuleb kindlasti juhtseadme poole dekodeerida, seejärel tuleb käsk täita jne. Käsu täitmiseks on protsessori sees käsukonveier, ehk reeglite ja tegevuste kogum, mida tuleb käsu täitmiseks teha. Käsukonveieri astmete arv sõltub protsessorist. Kuna keerulisemad protsessorid on pikema käsukonveieriga ja seega kuluks ühe takti täitmiseks rohkem takte on kasutusele võetud tehnoloogia, kus mitu käsku täidetakse korraga. Mõte seisneb selles, et kui käsku on dekodeeritud ja seda hakatakse täitma, siis samal ajal hakatakse järgmist käsku juba dekodeerima.
Enamasti mõeldakse protsessori all arvuti keskprotsessorit.
Personaalarvutites ja digijuhtimisega seadmetes kasutatavaid protsessoreid nimetatakse protsessorikiipide väikeste mõõtmete tõttu sageli mikroprotsessoriteks.
Masinkoodi käsu täitmiseks tuleb käsuga viia läbi teatud hulk tegevusi: käsk tuleb kindlasti juhtseadme poole dekodeerida, seejärel tuleb käsk täita jne. Käsu täitmiseks on protsessori sees käsukonveier, ehk reeglite ja tegevuste kogum, mida tuleb käsu täitmiseks teha. Käsukonveieri astmete arv sõltub protsessorist. Kuna keerulisemad protsessorid on pikema käsukonveieriga ja seega kuluks ühe takti täitmiseks rohkem takte on kasutusele võetud tehnoloogia, kus mitu käsku täidetakse korraga. Mõte seisneb selles, et kui käsku on dekodeeritud ja seda hakatakse täitma, siis samal ajal hakatakse järgmist käsku juba dekodeerima.
Enamasti mõeldakse protsessori all arvuti keskprotsessorit.
Personaalarvutites ja digijuhtimisega seadmetes kasutatavaid protsessoreid nimetatakse protsessorikiipide väikeste mõõtmete tõttu sageli mikroprotsessoriteks.
Mälu
Mälu on (organismi) võime salvestada, säilitada ja taasesitada informatsiooni, ehk ka võime kasutada kogemusi. Mälu parandavaid tehnikaid nimetatakse mnemoonikateks.
Mälu ilmneb kõigil elu evolutsiooni etappidel, kuid on saavutanud suurima keerukuse inimese puhul.
Selgroogsete loomade mälu anatoomiliseks substraadiks peetakse tänapäeval ajukoort ja neurogliiat.Põhimälu ehk operatiivmälu ehk muutmälu (RAM) on arvuti mälu see osa, kus hoitakse parasjagu kasutatavaid andmeid ja programme. Erinevalt püsimälust toimub seal pidev andmevahetus protsessori ja teiste mäluseadmete vahel.[3]Muutmälu (RAM) jaguneb kaheks: DRAM (dünaamiline muutmälu) ja SRAM (staatiline muutmälu). SRAM on selline suvapöördusmälu, mis suudab säilitada oma andmed pinge korral, DRAMis peab andmeid aga mingi aja tagant uuendama. Seetõttu on SRAMi mõnevõrra lihtsam toota ja see tarbib vähem voolu kui DRAM. Samas läheb SRAMi puhul aga iga biti salvestamiseks vaja 6 transistorit, kuid DRAMil läheb vaja ainult ühte. Seega on DRAM mõnevõrra odavam ja on tänapäeval levinuim muutmälutüüp personaalarvutitel.Vahemälu on mälu sageli kasutatavate andmete ajutiseks säilitamiseks. Andmete lugemine vahemälust toimub palju kiiremini kui nende alalisest asukohast. Oma vahemälu võib olla keskprotsessoril (sinna loetakse andmed põhimälust), brauseril (sinna loetakse andmed veebist) ja kõvakettal.
Mälu ilmneb kõigil elu evolutsiooni etappidel, kuid on saavutanud suurima keerukuse inimese puhul.
Selgroogsete loomade mälu anatoomiliseks substraadiks peetakse tänapäeval ajukoort ja neurogliiat.Põhimälu ehk operatiivmälu ehk muutmälu (RAM) on arvuti mälu see osa, kus hoitakse parasjagu kasutatavaid andmeid ja programme. Erinevalt püsimälust toimub seal pidev andmevahetus protsessori ja teiste mäluseadmete vahel.[3]Muutmälu (RAM) jaguneb kaheks: DRAM (dünaamiline muutmälu) ja SRAM (staatiline muutmälu). SRAM on selline suvapöördusmälu, mis suudab säilitada oma andmed pinge korral, DRAMis peab andmeid aga mingi aja tagant uuendama. Seetõttu on SRAMi mõnevõrra lihtsam toota ja see tarbib vähem voolu kui DRAM. Samas läheb SRAMi puhul aga iga biti salvestamiseks vaja 6 transistorit, kuid DRAMil läheb vaja ainult ühte. Seega on DRAM mõnevõrra odavam ja on tänapäeval levinuim muutmälutüüp personaalarvutitel.Vahemälu on mälu sageli kasutatavate andmete ajutiseks säilitamiseks. Andmete lugemine vahemälust toimub palju kiiremini kui nende alalisest asukohast. Oma vahemälu võib olla keskprotsessoril (sinna loetakse andmed põhimälust), brauseril (sinna loetakse andmed veebist) ja kõvakettal.
Printer
Arvutitehnikas on printer seade, mis toodab teksti või graafikat elektrooniliselt salvestatud dokumentidest füüsilistele meediakandjatele, näiteks paberile või kilele. Enamasti mõeldakse printeri all arvutist sõltuvat lisaseadet, kuid uuemad printerid saavad hakkama ka ilma arvutita. Vanasti toimus andmevahetus arvuti ja printeri vahel rööpväratiga, tänapäeval enamasti USB kaabli kaudu. Võrguprinteril on sisseehitatud, tüüpiliselt traadita ja/või ethernetil põhinev võrgukaart ning neid saavad kasutada tööks kõik selle konkreetse võrgu kasutajad. Tavakasutajatele mõeldud printerid on tihti võimelised toetama korraga nii võrgukasutajaid kui otsekasutajaid. Lisaks suudavad uuemad printerid lugeda infot otse mälukaardilt sisseehitatud mälukaardilugeja abil, USB mälupulgalt või suhelda digitaalkaamerate jaskanneritega. Mõned printerid ühendatakse otse skanneri ja/või faksiaparaadiga ühtseks süsteemiks, et toimida nagu paljundusmasin. Printereid, millel on lisaks printimisele ka skannimise või paljundamise võimalus, nimetatakse tihti kontorikombainideks.
Tavaprinterid ja mõned tööstuslikud printerid on mõeldud väikesemahulisteks trükitöödeks ja ei vaja praktiliselt üldse mingit seadistamisaega enne paberkandjale printimist. Printerid on siiski reeglina aeglased seadmed (30 lehekülge minutis loetakse kiireks, kuid paljud odavad printerid on sellest palju aeglasemad) ja lehekülje hind tuleb tegelikult suhteliselt kõrge. Selle kompenseerib aga printimise mugavus ja parema ülevaate omamine printimiskuludest võrreldes trükifirmade teenuste kasutamisega. Suuremahuliste tööde juures, näiteks ajaleheväljaannete puhul ja kirjastustes, eelistatakse endiselt trükipressi. Samas on printereid pidevalt täiustatud prindikvaliteedis ja jõudluses, paljusid töid, mis tehti varem trükikojas, tehakse nüüd kasutajate poolt tavaprinteriga. Maailma esimese mehaanilise arvutiprinteri leiutas Charles Babbage 19. sajandil.
Tavaprinterid ja mõned tööstuslikud printerid on mõeldud väikesemahulisteks trükitöödeks ja ei vaja praktiliselt üldse mingit seadistamisaega enne paberkandjale printimist. Printerid on siiski reeglina aeglased seadmed (30 lehekülge minutis loetakse kiireks, kuid paljud odavad printerid on sellest palju aeglasemad) ja lehekülje hind tuleb tegelikult suhteliselt kõrge. Selle kompenseerib aga printimise mugavus ja parema ülevaate omamine printimiskuludest võrreldes trükifirmade teenuste kasutamisega. Suuremahuliste tööde juures, näiteks ajaleheväljaannete puhul ja kirjastustes, eelistatakse endiselt trükipressi. Samas on printereid pidevalt täiustatud prindikvaliteedis ja jõudluses, paljusid töid, mis tehti varem trükikojas, tehakse nüüd kasutajate poolt tavaprinteriga. Maailma esimese mehaanilise arvutiprinteri leiutas Charles Babbage 19. sajandil.
Toiteplokk
Toiteplokk on elektrotehnikas kasutatav seade, mis varustab elektrienergia tarbijatsobivate parameetritega elektriga (pinge, voolutugevus jne). Toiteplokid muundavadenergiat tarbijale sobivaks, näiteks keemilist energiat elektrienergiaks või võrgupingetalalisvooluks.
Tavaliselt on majapidamises saadaval 230V/50Hz vahelduvpinge või autoakust 12Valalispinge. Voolu tarbivad seadmed aga vajavad tihti teistsugust pinget, näiteks paljud arvutid vajavad stabiliseeritud pingeid +5V ja -5V, +12V ja -12V ühisemaanduse suhtes.
Tavaliselt on majapidamises saadaval 230V/50Hz vahelduvpinge või autoakust 12Valalispinge. Voolu tarbivad seadmed aga vajavad tihti teistsugust pinget, näiteks paljud arvutid vajavad stabiliseeritud pingeid +5V ja -5V, +12V ja -12V ühisemaanduse suhtes.
Helikaart
Helikaart on arvuti laienduskaart, mille ülesandeks on väljastada ja vastu võtta helisignaale, järgides arvutiprogrammide juhiseid. Helisignaalide väljastamisel kõrvaklappidesse või kõlaritesse tekitatakse õhuvõnked, mida inimese kõrv tajub helina. Helikaarte kasutatakse kaasajal näiteks arvutimängudele helikomponendi lisamiseks või digitaalse muusika loomiseks. Helikaart võib olla emaplaadile integreeritud või eraldi lisakaardina, mis ühendatakse tavaliselt emaplaadi PCI, PCI Express või (vanemate helikaartide puhul) ISA siiniga.Enamikul helikaartidel on olemas Line in ühenduspesa, mida kasutatakse kassetimängijast või mõnest sarnasest heliallikast stereoheli salvestamiseks. Tavaline on kamikrofoni ühenduspesa olemasolu, mis salvestab monoheli. Kõikidel helikaartidel on vähemalt üks väljundpesa. Enamasti on selleks Line out, millega ühendatakse kõlarid või väline võimendi. Samuti sobib see kõrvaklappide ühendamiseks. Helikaardil võib olla ka muid ühenduspesasid, näiteks ruumilise heli (surround sound) jaoks.Helikaartide ühenduspesad ja neile vastavad pistikud on enamasti kodeeritud värvikoodi järgi, mida soovitab Microsofti ja Inteli loodud PC 99 spetsifikatsioon. See muudab pistiku õige pesaga ühendamise lihtsamaks. Allolevas tabelis on välja toodud iga värvuse tähendus.
Veebikaamera
Veebikaamera on videokaamera, mille väljundi saab ühendada Interneti või arvutiga. Harilikult on veebikaameraks aeglase skaneerimisega CCD videokaamera], mis on ühendatud arvuti videohõiveplaadiga. Kaamerast hõivatakse perioodiliselt (nt üks kord minutis) pilte ja kuvatakse neid veebilehel. Praegu on maailmas kasutusel tuhandeid veebikaameraid, mis pidevalt annavad Internetti mitmesugust videoinfot, alustades tänavaliiklusest ja lõpetades voodistseenidega.
Üheks populaarseimaks kasutusvaldkonnaks on videoühenduste loomine, mis võimaldab kasutada veebikaameraidvideokõnedeks või videokonverentsideks. Veebikaamerate igapäevane kasutamine läbi World Wide Webi andiski nendele oma nime. Samuti kasutatakse veebikaameraid laialdaselt turvakaameratena.
Veebikaamerad on tuntud tänu oma madalatele tootmiskuludele ja laialdastele kasutamisvõimalustele, mis muudab nad odavaimaks versiooniks videokõnede pidamisel. Veebikaamerate kasutamisega kaasnevad ka suured turvariskid, kuna mõnda tüüpi sisseehitatud veebikaameraid saab lülitada sisse nuhkvara abil.
Üheks populaarseimaks kasutusvaldkonnaks on videoühenduste loomine, mis võimaldab kasutada veebikaameraidvideokõnedeks või videokonverentsideks. Veebikaamerate igapäevane kasutamine läbi World Wide Webi andiski nendele oma nime. Samuti kasutatakse veebikaameraid laialdaselt turvakaameratena.
Veebikaamerad on tuntud tänu oma madalatele tootmiskuludele ja laialdastele kasutamisvõimalustele, mis muudab nad odavaimaks versiooniks videokõnede pidamisel. Veebikaamerate kasutamisega kaasnevad ka suured turvariskid, kuna mõnda tüüpi sisseehitatud veebikaameraid saab lülitada sisse nuhkvara abil.
Kõlar
Kõlar ehk akustiline agregaat on elektroaukustiline muundur, mis muundab elektrilise signaali heliks. Kõlar liigub vastavalt elektrisignaalide muutumisele ja põhjustab helilainete levimise keskkonnas (õhus, vees).
Klassikalise kõlari koostisesse kuuluvad valjuhääldid, kõlarikast, kõlarifiltrid, invertertoru, ühendustarvikud (kruvid, liimid jne), vooder, elektrilised kontaktid juhtmete ühendamiseks ning viimistlust täiendavad materjalid ja komponendid. Neist kriitilise tähtsusega on valjuhääldid ning elektrilised kontaktid, et üleüldse süsteem heli tekitaks. Kõlarikasti eesmärk on kogu süsteem mugavasse korpusesse koondada ning helikvaliteeti tõsta, ülejäänud komponentide ülesanne on helikvaliteeti tõsta või kõlari kunstilist disaini täiendada.
Peale akustilisuse ruumis on erinevates helisüsteemides kõlarite tase kõige rohkem varieeruv. Seega on kõlarid ka põhilisteks võrdluselementideks kaasaegsete helisüsteemide võrdlemisel ja hindamisel.namik valjuhääldeid kasutavad membraani, mis on lõdviku ja diafragmaga tugeva kesta külge ühendatud. Membraani küljes on mähis, mis elektrivoolu mõjul muutub elektromagnetiks. Magnetilised vastastikmõjud mähise ja kesta küljes oleva püsimagneti vahel põhjustavad mähise ja selle küljes oleva membraani võnkumist. Võnkumist kontrollitakse mähisesse lastud elektrisignaali abil.
Klassikalise kõlari koostisesse kuuluvad valjuhääldid, kõlarikast, kõlarifiltrid, invertertoru, ühendustarvikud (kruvid, liimid jne), vooder, elektrilised kontaktid juhtmete ühendamiseks ning viimistlust täiendavad materjalid ja komponendid. Neist kriitilise tähtsusega on valjuhääldid ning elektrilised kontaktid, et üleüldse süsteem heli tekitaks. Kõlarikasti eesmärk on kogu süsteem mugavasse korpusesse koondada ning helikvaliteeti tõsta, ülejäänud komponentide ülesanne on helikvaliteeti tõsta või kõlari kunstilist disaini täiendada.
Peale akustilisuse ruumis on erinevates helisüsteemides kõlarite tase kõige rohkem varieeruv. Seega on kõlarid ka põhilisteks võrdluselementideks kaasaegsete helisüsteemide võrdlemisel ja hindamisel.namik valjuhääldeid kasutavad membraani, mis on lõdviku ja diafragmaga tugeva kesta külge ühendatud. Membraani küljes on mähis, mis elektrivoolu mõjul muutub elektromagnetiks. Magnetilised vastastikmõjud mähise ja kesta küljes oleva püsimagneti vahel põhjustavad mähise ja selle küljes oleva membraani võnkumist. Võnkumist kontrollitakse mähisesse lastud elektrisignaali abil.
Võrgukaart
Võrgukaart (inglise keeles Network interface controller (NIC), Network adapter või Network card) on arvuti või mõne muu seadme riistvara osa, mis võimaldab luua ühenduse interneti võrguga või LANiga. Võrku ühendatud arvutid suhtlevad üksteisega kasutades eelnevalt kokkulepitud protokolle, saates üksteisele andme pakke.
Arvestades seda, et võrgukaart oli kunagi laiend, mis sisestati emaplaadi pesasse, siis nüüd tänu odava ja laialt levinudEtherneti, tuntud kui ka IEEE 802.3, standardi kasutuselevõtuga on enamikel uuematel arvutitel võrguliides juba emaplaadile sisse ehitatud.
Võrgukaardid võimaldavad andmevahetust minimaalselt kahe seadme vahel. Kolme seadme omavaheliseks andmevahetuseks on kindlasti vaja võrguseadmeid, mis oskavad andmeid suunata õigetele võrgukaartidele.Arvestades seda, et võrgukaart oli kunagi emaplaadi laiend, mis käis selleks ette nähtud emaplaadil olevasse pesasse, siis nüüd tänu odavale ja laialt levinud Etherneti standardi kasutuselevõtuga on enamikel uuematel arvutitel võrguliides juba emaplaadi sisse ehitatud. Neil on kas siis Etherneti võimalused integreeritud emaplaadi kiibistikku või on emaplaadi PCI või uue PCI Express pesa kaudu ühendatud etherneti kiip.Eraldiseisvat võrgukaarti pole tarvis, kui just pole vaja mitut liidest või mõnd muud tüüpi internetti ei kasutata. Uuematel emaplaatidel võib isegi olla sisseehitatud kahekordne võrguliides.
Arvestades seda, et võrgukaart oli kunagi laiend, mis sisestati emaplaadi pesasse, siis nüüd tänu odava ja laialt levinudEtherneti, tuntud kui ka IEEE 802.3, standardi kasutuselevõtuga on enamikel uuematel arvutitel võrguliides juba emaplaadile sisse ehitatud.
Võrgukaardid võimaldavad andmevahetust minimaalselt kahe seadme vahel. Kolme seadme omavaheliseks andmevahetuseks on kindlasti vaja võrguseadmeid, mis oskavad andmeid suunata õigetele võrgukaartidele.Arvestades seda, et võrgukaart oli kunagi emaplaadi laiend, mis käis selleks ette nähtud emaplaadil olevasse pesasse, siis nüüd tänu odavale ja laialt levinud Etherneti standardi kasutuselevõtuga on enamikel uuematel arvutitel võrguliides juba emaplaadi sisse ehitatud. Neil on kas siis Etherneti võimalused integreeritud emaplaadi kiibistikku või on emaplaadi PCI või uue PCI Express pesa kaudu ühendatud etherneti kiip.Eraldiseisvat võrgukaarti pole tarvis, kui just pole vaja mitut liidest või mõnd muud tüüpi internetti ei kasutata. Uuematel emaplaatidel võib isegi olla sisseehitatud kahekordne võrguliides.
Skanner
Skanner (argikeeles, mõne allika järgi ka terminina skänner on arvuti väline lisaseade, mis on mõeldud valmisteksti ja –piltide sisestamiseks arvutisse. Jaotades kujundi sadadeks eraldi punktideks muundab skanner selle mõistetavaks arvuti jaoks, mis siis tarkvara abil esitab skaneeritava pildi ekraanil. Kui koopiate puhul loetu kantakse kohe paberile, siis antud juhul antakse võimalus kujutist redigeerida, seda kärpida või midagi lisada. Teksti tuvastamisel kasutab skanner optilist tärgituvastust (OCR – optical character recognition). Seega saab skanneri kasutaja sisestada näiteks oma kirjatöö illustratsioonid ja valmiskirjutatud tekstid arvutisse, seal tekste töödelda, paigutada illustratsioonid sobivatesse kohtadesse ja seejärel välja trükkida.Nimetus “skanner” tuleneb ingliskeelsest sõnast scan, mis tähendab “silmi millestki üle libistama, üksikasjalikult vaatlema, täpselt uurima, pilti täppideks lahutama”. Kõikidel sellesse kategooriasse kuuluvatel seadmetel on ühesugune tööpõhimõte: nad loevad infot objektide heledus-tumeduse ja värvuse kompamise teel, kasutades ülitundlikke sensoreid.Skannerit kasutatakse nt. infotöötlusseadmeis, saadud signaalijada salvestatakse, edastatakse sidekanali kaudu või ka töödeldakse, nt. kujutuvastuse eesmärgil. Samuti on ta üks personaalarvuti sisendseameid.
Kõik skannerid kasutavad valgusallikat ja vahendeid sensori liigutamiseks algdokumendi kohal (või vastupidi) ning sisaldavad elektroonikalülitust, mis muundab hõlvatud info digitaalkujule. Tavalistes skannerites toimub informatsiooni sisselugemine rida- ja punktihaaval suhteliselt lihtsa sensorpea abil
Kõik skannerid kasutavad valgusallikat ja vahendeid sensori liigutamiseks algdokumendi kohal (või vastupidi) ning sisaldavad elektroonikalülitust, mis muundab hõlvatud info digitaalkujule. Tavalistes skannerites toimub informatsiooni sisselugemine rida- ja punktihaaval suhteliselt lihtsa sensorpea abil
Modem
Modem on seade, mis moduleerib analoogsignaali, et edastada kodeeritud digitaalset sõnumit üle sidekanali ning demoduleerib sellise analoogsignaali, et dekodeerida saadud sõnum. Seadme eesmärk on tekitada signaal, mida on lihtne edastada ja mida on võimalik dekodeerida, et taastada esialgne info.
Sõna 'modem' on tuletatud inglise keele sõnadest modulate ja demodulate, mis tähendavad vastavalt 'moduleerima' ja 'demoduleerima'.
Modemite tuntuim näide on kõnesagedusala modem, mis muudab personaalarvuti digitaalsed andmed modelleeritud elektrilisteks signaalideks. Modelleeritud elektrilised signaalid on häälsageduse piires telefoni kanalil. Neid signaale saab edastada telefoni liinide kaudu ja vastuvõtja modem saab demodelleerida saadud signaalid digitaalseteks andmeteks.
Üldjuhul liigitatakse modemid andmete edastamise mahu järgi, mida nad suudavad edastada kindlal ajaühikul. Tavaliselt mõõdetakse seda kiirust bitti sekundi jooksul (bit/s või bps). Modemeid saab liigitada ka sümboli määra järgi, mida mõõdetakse boodides, mitu korda modem suudab muuta oma signaali olekut sekundis. Näiteks ITU V.21 standard kasutab raadiosageduse tõstmist, et edastada 300 bit/s kasutades 300 boodi. Samas algne ITU V.22 standard lubab 1 200 bit/s edastada 600 boodiga kasutades faasi tõstmist.
Sõna 'modem' on tuletatud inglise keele sõnadest modulate ja demodulate, mis tähendavad vastavalt 'moduleerima' ja 'demoduleerima'.
Modemite tuntuim näide on kõnesagedusala modem, mis muudab personaalarvuti digitaalsed andmed modelleeritud elektrilisteks signaalideks. Modelleeritud elektrilised signaalid on häälsageduse piires telefoni kanalil. Neid signaale saab edastada telefoni liinide kaudu ja vastuvõtja modem saab demodelleerida saadud signaalid digitaalseteks andmeteks.
Üldjuhul liigitatakse modemid andmete edastamise mahu järgi, mida nad suudavad edastada kindlal ajaühikul. Tavaliselt mõõdetakse seda kiirust bitti sekundi jooksul (bit/s või bps). Modemeid saab liigitada ka sümboli määra järgi, mida mõõdetakse boodides, mitu korda modem suudab muuta oma signaali olekut sekundis. Näiteks ITU V.21 standard kasutab raadiosageduse tõstmist, et edastada 300 bit/s kasutades 300 boodi. Samas algne ITU V.22 standard lubab 1 200 bit/s edastada 600 boodiga kasutades faasi tõstmist.
Korpus
Arvutikorpus (inglise keeles computer case) ühendab endas peamiseid arvuti tööks vajalikke riistvarakomponente, näiteksprotsessorit, emaplaati, kõvaketast, mälusid jne. Veel peab korpus kaitsma elektroonikakomponente ja hoidma arvuti sisetemperatuuri.
Peamised kriteeriumid arvutikorpuse valimisel on suurus, toiteploki võimsus, jahutussüsteem ja välimus. Poest ostetud arvutitel on need üldjuhul optimeeritud. Kui paigaldada võimsam graafikakaart või lisada mälusid, tuleb jälgida, et uus konfiguratsioon ei viiks tööjaama tasakaalust välja. Nii võib juhtuda, kui toiteploki võimsus osutub uute elektroonikakomponentide jaoks ebapiisavaks.
Lisades laienduskaarte või sättides kaablite paiknemist korpuses, võib takistada jaheda õhuvoolu jõudmist suurt kuumust eraldava graafikakaardi ja protsessorini. Seetõttu ei soovitata osta eraldi tehasekorpuseid, millel oleks töökorrasjahutussüsteem, aga teisi riistvarakomponente paigaldatud veel ei ole.
Peamised kriteeriumid arvutikorpuse valimisel on suurus, toiteploki võimsus, jahutussüsteem ja välimus. Poest ostetud arvutitel on need üldjuhul optimeeritud. Kui paigaldada võimsam graafikakaart või lisada mälusid, tuleb jälgida, et uus konfiguratsioon ei viiks tööjaama tasakaalust välja. Nii võib juhtuda, kui toiteploki võimsus osutub uute elektroonikakomponentide jaoks ebapiisavaks.
Lisades laienduskaarte või sättides kaablite paiknemist korpuses, võib takistada jaheda õhuvoolu jõudmist suurt kuumust eraldava graafikakaardi ja protsessorini. Seetõttu ei soovitata osta eraldi tehasekorpuseid, millel oleks töökorrasjahutussüsteem, aga teisi riistvarakomponente paigaldatud veel ei ole.
Videokaart
Videokaart (ka graafikakaart, graafikakiirendi, kuvaadapter, videoadapter, graafikaadapter) on laienduskaart ja seade, mis muundab arvuti mälus oleva kujutise kuvarile arusaadavaks signaaliks. Võib öelda, et videokaart on omalaadne "tõlk" – ta võtab protsessorilt kahendsüsteemi andmed, mis peale mitmesugust töötlemist teisendab kõik need andmed pildiks, mida kasutaja kuvarilt näha võib. Kujutise loomine kahendsüsteemi andmetest on nõudlik protsess. Ruumilise, 3D-kujutise loomiseks peab videokaart esmalt looma juhtraamistiku sirgjoontest. Siis see kujutis rasterdatakse (täidetakse järelejäänud pikselid). Seejärel lisab videokaart valgustuse, tekstuuri ja värvid. Nõudlike graafiliste rakenduste puhul peab arvuti suuteline olema teostama seda protsessi kuuskümmend korda sekundis. Ilma videokaardita oleks vaja teostada selline hulk arvutusi, millistega paljud arvutid hakkama ei saaks. EGA standardi tulekuga oskasid videokaardid saata digitaalsignaali otse kuvarile, kus see muundati elektronkiiretorule vajalikuks analoogsignaaliks. EGA'le järgnenud uut standardit – VGA'd – toetav videokaart oskas väljastada juba analoogsignaali. Tänapäeval, tänu vedelkristallkuvarite laialdasele kasutamisele, väljastab videokaart nii analoog- kui digitaalsignaali. Uued videokaardid oskavad peale oma põhiülesande täita ka mitmeid lisafunktsioone, võimaldades näiteks kolmemõõtmelise ja kahemõõtmelise arvutigraafika kiirendatud renderdamist ning MPEG-4dekodeerimist. Muid kõrge jõudlusega videokaarte kasutatakse graafiliselt nõudlike protsesside läbiviimiseks, näiteks nõudlikearvutimängude mängimiseks.
Osad videokaardid on integreeritud emaplaadile, mis on eriti tavaline sülearvutite puhul. Sellisel juhul on graafikaprotsessorilendal väga väike hulk kasutatavat mälu, mistõttu videokaart võtab kasutusele osa arvuti muutmälust, vähendades vaba muutmälu hulka. Sellised integreeritud videokaardid on tavaliselt väikese jõudlusega ning seetõttu ei ole populaarsed nõudlikumate kasutajate hulgas. Integreerimata ehk siis eraldiseisvad videokaardid omavad erinevalt integreeritud videokaartidest oma muutmälu ning graafikaprotsessorit, mis on spetsiaalselt mõeldud kujutiste töötlemiseks ning seeläbi vähendavad arvuti protsessori koormust. Väiksest jõudlusest hoolimata omavad 95% hetkelmüüdavatest arvutitest integreeritud videokaarti, mis jätab kasutaja enda otsustada, kas lisada juurde täiendav videokaart, või mitte.
Osad videokaardid on integreeritud emaplaadile, mis on eriti tavaline sülearvutite puhul. Sellisel juhul on graafikaprotsessorilendal väga väike hulk kasutatavat mälu, mistõttu videokaart võtab kasutusele osa arvuti muutmälust, vähendades vaba muutmälu hulka. Sellised integreeritud videokaardid on tavaliselt väikese jõudlusega ning seetõttu ei ole populaarsed nõudlikumate kasutajate hulgas. Integreerimata ehk siis eraldiseisvad videokaardid omavad erinevalt integreeritud videokaartidest oma muutmälu ning graafikaprotsessorit, mis on spetsiaalselt mõeldud kujutiste töötlemiseks ning seeläbi vähendavad arvuti protsessori koormust. Väiksest jõudlusest hoolimata omavad 95% hetkelmüüdavatest arvutitest integreeritud videokaarti, mis jätab kasutaja enda otsustada, kas lisada juurde täiendav videokaart, või mitte.